Kes ma olen? Laulja, laulukirjutaja, jazzmuusik, tütar, õde, naine, ema, sõber… Inimese elu mahutab mitmeid rolle.
Kui ärkan hommikul, võib teinekord argimurede- ja rõõmude kõrvalt olla raske uskuda, et õhtul seisan laval, rambivalguses, publiku ees. Inimesed ootavad midagi ilusat, muinasjutulist ja helget oma ellu kuid sellest veelgi tähtsam on ausus, siirus. Ka valusates asjades võib peituda ilu, kurbus võib tõsta meid kõrgemale argisest kiirustamisest, äratada meid, et näeksime praegust hetke ning selle hetke igavikulisust. Õnn peitub hetkedes, nii rõõmsates kui ka nukramates – nendes hetkedes, mil tunneme end elusana.
Muusika annab meile selle võimaluse – vaadata iseendasse, süüvida oma olemusse, just praegusesse hetke. Kuulajaid võib olla saalitäis, ent muusika kõlades on igaüks kahekesi muusikaga. Parim hetk esitaja jaoks on see, mil tunned äkki, et hoolimata oma üksiolekust toob muusika meid äkki ühte tunnetuslikku ruumi. Sel hetkel teab kuulaja juba ette, millal lõpeb noot ja millal hakkab kõlama järgmine, sest muusika on haaranud enda välja sisse nii kuulajad kui esitajad.
Need hetked – see ühine keel, ühine tunnetus – puudutavad meie südameid, näitavad meile seda võlumaailma, millesse me kõik lapsena uskusime kuid mis täiskasvanuna kipub meelest minema. Lapselik usk, rõõm väikestest asjadest, uudishimu ja seikluslikkus – sellest kõigest oleks meil abi ka täiskasvanutena. Kindlasti on inimesi, kelle iga päev on täis uusi avastusi ja rõõme kuid isegi põnevaimad ametid sisaldavad endas kindlasti teatud määral päevast päeva korduvaid tegevusi, mis aegamööda võivad muutuda igavaks rutiiniks.
Seda kõike on vaja. Ka muusiku töö juurde peab kuuluma rutiin – igapäevane harjutamine, mängutehnika arendamine, teoreetiliste teadmiste süvendamine, lugude arranzheerimine, bändiproovid. See on vajalik ning ka selline töö on meeldiv rutiin kui töö tegijal on siht silme ees, mis teda motiveerib. Muusikud võivad olla õnnelikud, et neil on nii maagiline siht nagu on seda muusika.
Ja kui muusik väsib? Kõik me ju väsime aeg-ajalt ning tahaksime midagi muud, midagi teistsugust… Kuid kes muusikale sõrme on andnud, ei pääse muusika kutsest. See on amet, mis käib sinuga kõikjal kaasas, ei jää sammugi maha – sest ta on sinu sees, sinu südames. Olgu öö või päev, inspiratsioon võib sind tabada ükskõik kus ja millal ning muusik pole kunagi päriselt puhkusel. Sest puhkus – seegi on omamoodi inspiratsiooni kogumine, näiteks loodusest või vestlustest sõpradega. Ning vahel võib kõik olla ka teistpidi – lapsevanemana võib mulle puhkuseks olla hoopis muusika tegemine (:
